Wednesday, 20 July 2016

My First BaltHerNet Summer School in Beautiful Haapsalu Estonian Cultural Heritage Abroad VII: From Repository to Exhibition July 4-July 7, 2016

Text and photos by Marika Mayfield


This summer I had the opportunity to be a part of the BaltHerNet Summer School, which took place in Haapsalu, right on the coast of Estonia. I had never been there before even though I graduated high school in Estonia and lived there for total of 5 years. 

Day 1

My trip began at 10:15 am from Tartu, where a bus left from in front of the former National Archives of Estonia building (they are in the process of moving into their new location on Nooruse street, giving the archives the nickname Noora). We arrived in Tallinn at around 1 pm and switched buses to join the other summer school participants continuing our journey to Haapsalu. Before arriving in Haapsalu, we stopped in Taebla at the Ants Laikmaa Museum located at his house, which he was not able to see fully completed. Ants Laikmaa was the first internationally educated Estonian painter. The house is big and beautiful, but also cozy. The top floor, where his studio was, had all kinds of little nooks and crannies with window seats looking onto the backyard. Following the house tour, we walked to Ants Laikmaa's resting place through an apple orchard in the process of being restored. 

 Ants Laikmaa Museum

Our guide discussing the house with Mai Raud-Pähn

We stayed in the Haapsalu vocational school dorms, which are similar to the Tartu College rooms with a shared kitchen. The first lecture was given by Tiina Kirss on the topic of life stories and the importance of recording memories. One questions that Tiina brought up stayed with me: Is a life story equal to history? As Tiina discussed, often the interest in discovering the history in one's family occurs too late, either as a result of the physical loss of a loved one, or in the form of a less tangible loss of their memories. 

Tiina Kirss

Tiina's lecture was followed by the general meeting of the BaltHerNet members. An overview of the past year's activities and financial statements were accompanied by a discussion of the coming year and plans for future summer schools, conferences and youth seminars.

For me, being a food lover, the meals in Haapsalu were of particular interest. I was very happy to see that there were three different fish dishes for dinner that night, in addition to about 3 or 4 different meat dishes and salads. There was herring with sour cream and eggs, smoked salmon roses and creamy salmon and broccoli salad. Dessert was also delicious! We had a kama and cookie cream parfait with berries. This dinner was perfect considering the choice for the evening film screenings. We watched two films: Happily Australian but Estonian too and Toidutoojad: ajaloolised eesti toiduärid Torontos (Food: A Treasury of Estonian Heritage). I went to bed happy and full, with food in my stomach as well as on my mind. 

Sunset at the Haapsalu vocational school

Day 2

I was pleasantly surprised with delicious Estonian oatmeal with strawberry jam for breakfast and much needed coffee. Our morning of lectures began with Maie Barrow, who introduced the exhibits that have taken place in Australia. She also discussed the numerous activities that take place in the Australian-Estonian community, including many activities familiar to the Toronto Estonian community such as scouts, guides, and volleyball teams. Vera Nikolajeva Oinets discussed the exhibitions that have been put up in Krasnojarski Krai in Russia. These include an exhibition of Estonian postcards and a huge 2 metre knitted mitten. She also introduced an upcoming exhibition for the winter season of 2016 about traditional Seto lace.

Estonians from home and abroad participating in the summer school

Another note on the food... at the coffee breaks we were presented with what looked like a big box of freshly picked chanterelle mushrooms. They turned out to be sweet cookies that tasted amazing with the coffee.


The second lecture session began Ain Dave Kiil also attending the summer school from Canada, but from Alberta and not Toronto. He presented all of the exciting historical preservation ideas regarding Alberta Estonians in the form of a heritage exhibit and book. Piret Noorhani concluded the session by giving an overview of all the news and exhibitions that have taken place at VEMU over the past few years. She compared the difficulties of creating the first exhibit about Tartu College on its 40th birthday and the more recent exhibitions, for which we have had to find creative installation solutions.

Piret Noorhani

After lunch, Merike Kiipus discussed the Estonian Literary Museum archival library and introduced the small exhibitions they have started to put on display with books and publications suitable for the Year of Music (2015) and the Year of Sea Culture (2016). Merike also reminded us of the very successful children's book exhibition, which had over 5000 visitors in 1987-1988. Liina Rebassoo introduced the new permanent exhibit for the National Archives of Estonia. She showed us images and plans for how people will be moving through the exhibition space. It will look like a labyrinth and will present Estonia in the 1920s. Two others from the National Archives of Estonia, Birgit Kibal and Liisi Taimre, introduced a new website, topothek, where people can upload their own personal photos and create an online archive accessible to the public.

The final lecture session opened with Mai Raud-Pähn's (the oldest summer school participant at age 95!) short overview of a more recent exhibition at the Estonian House in Stockholm, Sweden. The exhibit was the story of three refugee boats that travelled from Estonian to Sweden during the Second World War. Riina Reinvelt from the Estonian National Museum gave us a preview of what exhibitions will be coming in the fall of 2016 when the new building is opened. The new permanent exhibit will be very personal and include individual stories to go along with a general overview of Estonian history. Audiovisual material created especially for this exhibition is in the process of being filmed. The lectures concluded with Sander Jürisson's discussion about the much debated new name for the Museum of Occupations - Vabamu. The museum will be closed for a year beginning in the fall 2016 for renovations and the placement of new exhibits.

Mai Raud-Pähn

An interesting meeting/discussion about the upcoming Estonia 100 celebrations concluded the official part of the day. We heard about ideas from Australia, which include the possibility of a sculpture and a number of Estonian concerts. In Sweden plans are being made for collecting life stories and mapping out the trails of Estonians in Sweden. The Estonian National Museum is planning an exhibition about the re-establishment of Estonia's independence and the new Dance Festival Museum is planning to publish a book about the dance festivals that took place behind the Iron Curtain.

As the sun began to set, we drove to Nõva, a small beach village, to see a church and visit filmmaker Marko Raat at his summer home. At the church, Piret played us a nice tune on the organ :)

Our guide at the church in Nõva

Piret Noorhani playing a little tune on the organ 

We had a picnic dinner with Marko and were treated to a preview of some of the audiovisual material that will be used for the Estonian National Museum permanent exhibit. A screening of Fast Eddy followed. As I had already seen the film, I walked down to the beach to watch the sunset. It was very windy, but still warm and beautiful. A great way to end the interesting day of lectures.

Lea Kreinin enjoying the sun at our picnic with Marko Raat

Day 3

The final day of the summer school was full of walking around and getting to know the city of Haapsalu. Unfortunately, I was unable to visit all of the museums planned for the afternoon, but the city tour in the morning was very informative and a great chance to enjoy the sunny weather. Kalev Jaago met us by the Haapsalu castle and gave us a tour explaining archaeological history along the way. We also stopped to see where the Valge Daam (White Lady) shows herself during the late summer months when the moonlight shines just right. We walked along the small streets of Haapsalu looking at the architectural details and enjoying the breeze. We walked along the water and stopped at the Aafrika rand (Africa Beach), where there is a playground with safari themed play structures. 

Haapsalu castle

After lunch, I had to catch a bus to Tallinn to begin my journey back to Toronto, but first my mother and I stopped at famous cookbook author Anni Arro's cafe right outside the castle walls for a cappuccino and cake. 


I enjoyed my time at the BaltHerNet summer school very much and it didn't feel like "school" at all! I strongly recommend participating in the next summer school if you get a chance! Not only do you get to hear about all the interesting cultural activities taking place or in the process of being created, you get the opportunity to learn more about the different cities in Estonia.



Friday, 29 April 2016

Loeng sarjast "Eestlasena maailmas" 18. novembril 2015: "Minu elu Pariisis"- Maarika Lepik


Tekst- Maarika Lepik

Tere õhtust, bon soir! Mina olen Maarika Lepik. Või Maarika Le Pique, mis on tegelikult väga prantsuse-pärane nimi. Minu venna nimi on Armand. Ma sain seal olles aru, et pean tänama oma vanemaid, kes panid meile nii hästi prantsuse keelde sobivad nimed.

Maarika Lepik esinemas Tartu College'is
Foto: Maarika Lepik
Hetkel on mu mõtted tihti Pariisis ja pariislastega. See on üks võluv koht, kus inimesed on alati väljas kohvikuteterassidel. Ma igatsen sillerdavat Seine'i jõge, mis kulgeb läbi linna, ja sildu üle jõe. Kõige rohkem igatsen ma seda, et sa võid süüa baguette'e ja croissant'e ehk sarvesaiu iga päev ja mitte paksuks minna.

Mul kummitab tihti peas igapäevane metroo kellahelin. Igatsen minu tänava boulangerie'd, kus mulle tuttavaks saanud mees ilmselt ka täna tööd teeb. 


Fotod: Maarika Lepik

See kõik tundub praegu minu turvalisest ja kaitstud maailmast väga kaugel olevat. Mõtlen palju oma Pariisi sõpradele ja nendele pariislastele, keda sealsed terrorirünnakud otseselt mõjutasid. Mõtlen, kus ma oleksin võinud sel päeval olla, kui ma oleksin Pariisis olnud terve aasta ja mitte 6 kuud. Leinan kõiki, kes sel päeval elu kaotasid.

Selle aasta jaanuaris (st 2015) läksin ma kuueks kuuks Prantsusmaale, Pariisi õppima kunstikooli 
École nationale supérieure des Beaux-Arts. Õppeprogramm oli seotud minu Toronto kunstikooliga OCAD. Õpin siin viimast aastat joonistamise ja maali erialal. 

École nationale supérieure des Beaux-Arts asub Saint-Germain-des-Prés rajoonis, jõest ning Louvre'i kunstimuuseumist lõunapool. Kool asutati 1648. aastal ja see on maailma kõige vanem kunstikool. 

École nationale supérieure des Beaux-Arts. Foto: Maarika Lepik

Otsustasin minna sinna õppima, sest see on väga kuulus kool, kus käisid omal ajal sellised kunstnikud nagu Renoir, Seurat, Monet ja Braque. Soovisin lisaks õppida ja Pariisi ja Prantsusmaa ajalugu, harjutada prantsuse keelt, nautida kultuuri, käia muuseumides, galeriides, kinos, balleti vaatamas ja ooperis. Samuti oli minu jaoks väga oluline süüa palju juustu ja nautida veini. Olin väga ettevõtlik sel viimasel alal! 

Pariis tundus mulle kõige parem koht, kus olla. Seal on ilu igal pool ja polnud raske leida inspiratsiooni kunsti tegemiseks. Geograafiliselt on Prantsusmaa Euroopas kesksel kohal ja reisimine oli üsna lihtne. Seal elades käisin ära Londonis, Lõuna-Prantsusmaal, Amsterdamis, Berliinis ja Kopenhaagenis. Pärast Prantsusmaad puhkasin kuu aega Eestis. 

Detsembri alguses sain teada, et olin kooli vastu võetud. Nad olid saatnud mulle kirja novembris, aga aadress oli kirjutatud väga kunstilises stillis, nii et see käis paar ringi postkontori vahet. Aga viimaks see tuli kohale, õnneks. See oli mu esimene tutvus prantsuse asjaajamisega. Seal opereeritakse palju kirjade ja allkirjadega, selles riigis on väga vähe digitaalset. Ostsin lennupileti teadmisega, et õppetöö algab jaanuaris. Vale! Paar nädalat hiljem sai e-maili täpsemate andmetega. Õppetöö algas hoopis 2. veebruaril! Kuid korter oli juba leitud ja lennupiletid ostetud.

Leidsin korteri agentuuri kaudu, mille nimi oli parisstay.com. See oli bachelor stiilis korter 12 arrondissementis. Seda kutsutakse Bastille rajooniks, sest seal oli vanasti suur kindlus nimega Bastille Saint-Antoine. 14. juulil 1789 tormasid inimesed sealt läbi ja sellega algas revolutsioon, mis lõppes kuninganna Marie Antoinette'i tapmisega. Plats jäi tühjaks pikaks ajaks. Napolean mõtles sinna teha suure pronksist elevandi, aga lõpuks, 1840. aasta juulikuus, ehitati sinna torn (Colonne de Juillet), mis seisab seal edasi. Bastille ooperimaja on ka seal, sama päeva ooperipiletid on 6 eurot ja ma käisin seal väga tihti. 

Foto: Maarika Lepik

Lennuk lahkus Torontost 8. jaanuaril ja ma saabusin Pariisi 9. jaanuaril, päev pärast Charlie Hebdo tulistamist. Vanemad olid päris mures, sest see Charlie Hebdo kontor on samas rajoonis kui minu korter. Tapjad olid õnneks kinni püütud Charles de Gualle'i lennujaama lähedal samal ajal, kui minu lennuk maandus. Võtsin rongi Gare du Lyon'i jaama. Seal oli igal pool palju sõdureid suurte püssidega. Astusin välja ilusasse päikeseloojangusse ja võtsin takso, mis viis mind mu uude korterisse.

Notre Dame asub Ile-de-la-Citė saarel keset jõge, olles linna südameks nii praktiliselt kui sümboolselt. Null-kilomeetrist areneb teokarbikujuliselt välja arrondissementide ehk rajoonide süsteem.

Enne, kui klassid algasid, jalutasin ringi. Rive Droit ja Rive Gauche on paremal ja vasakul pool Seine'i jõge. Kolasin läbi Quartier Latin', St.-Germain-des-Prés', Montparnasse'i, Jardin de Tuileries', Le Marais', Canal Saint Martin'i, Trocadero ja Montmatre'i. Juhuslikult elasid ka mu paar Kanada sõpra Pariisis ja ma kohtusin nendega tihti kohvikutes. Tegin ka natuke lapsehoidmise tööd peres, kellel oli 4-ja 8-aastane tütar, enne kui lastel kool algas. Oli huvitav, sest see oli aken Pariisi lapsepõlve. Avastasin ka mu lemmikveinikoopa ehk cave Le Bon Marche´.

Foto:  Maarika Lepik
Kui tunnid algasid, pidime sooritama prantsuse keele eksami, et meid saaks vastavalt kelletasemele klassidesse jagada. Mind pandi intermediate klassi, mis toimus kaks korda nädalas. Siis pidime leidma atelier ehk stuudio, kus ma tegime suurema osa oma projektidest. Me õppisime ühe kuntsniku käe all, kes oli meile mentoriks. See protsess võib olla pikk ja keeruline, sest sa pead kohtuma oma õpetajatega, et näidata neile oma portfooliot ja siis nad otsustavad, kas nendel on ruumi ja kas sa sobid nende ateljeesse. Siis nad panevad oma allkirja ühele lehele ja nõnda sa registreerid ka teistesse klassidesse. Siis sa viid paberi kõigi nende allkirjadega kontorisse ja saadki registreeritud. See protseduur pole muutunud ajast, kui kool avati. 

Ėcole de Beaux-Arts on tõeliselt ilus. Seal on mitmeid klassikalisi marmorist skulptuure. See kool on tegelikult loss, kus toimuvad ka sellised huvitavad üritused nagu nt Paris Fashion Week. Enne  moenäitust jooksevad majas ringi supermodellid, kellele tehakse soenguid ja meiki. Seal käivad sellised kuulsused nagu Kim Kardashian, Kanye West ja Jared Leto. Õhtuti jäävad õpilased tihti kooli, et juua oma atejeedes veini - nii suitsetamine kui ka alkoholi joomine ateljees on lubatud. Kool on argipäeviti lahti kuni südaööni. Ėcole de Beaux-Arts on keeruline, silte on seal vähe ja väga raske on üles leida klassiruume ja kontoreid. Kui küsid kellegi käest juhtnööre, vastavad nad kiirelt prantsuse keeles, sest üldiselt keegi ei räägi inglise keelt. Harjusin fraasidega “encore une fois” ja “plus lentement s'il-vous-plait.” Viimaks jõuad sinna, kus sa arvad, et pead olema, aga Prantsusmaa opereerib teises rütmis - lõunasöögid on tihti kaks tundi pikad ja inimesed jäävad sageli hiljaks. 

Paar päeva kulus ootamisele, aga lõpuks sain kõik klassid jätte: Morphologie (modellide joonistamine), Explorers (joonistamise klass), Atelier Fresque (fresco ateljee), prantsuse keel ja minu maalimise stuudioks sai Atelier Boisrond. Mul oli ka võimalus teha tööd teistes stuudiotes. Atelier Bruguera oli väga lahe ja inimesed olid seal hästi sõbralikud. 

Morphologie tund. Foto- Maarika Lepik

Veetsin paar tundi iga päev oma peaateljees. Lõpetasin selles klassi kolm maastikumaali, kaks freskot Atelier Fresque'is ja mitmeid joonistusi teisteski klassides. Õppisin, kuidas teha vanaegset lina prime'i kasutades jänesenahka, liimi ja kriiti. Andsin oma hääle ühe kaasõpilase lühifilmile. 

Veetsin pikki tunde raaamatukogus, lugesin raamatuid peamiselt kunstnikest ja prantsuse filosoofidest. Laenutasin ka mitmeid prantsuse filme. Aeglaselt hakkas mu prantsuse keel arenema ja lõpuks sain uhkesti rääkida prantsuse keelt kõva aktsendiga. Inimesed on tõesti abivalmid, kui sa vähemalt proovid nende keelt rääkida. Sain hakkama oma tundides vastates lihtsalt "d'accord." Minu arusaamine keelest on parem kui rääkimine. Suureks kiituseks õpetajalt oli, kui ta ütles "pas mal." Õhtul, kui jäin magama, helises prantsuse keel ikka kõrvus. 


Fotod: Maarika Lepik

Kolmapäeviti oli jour de press, mil ma võtsin alati Pariscope'i 75 sendi eest ja vahel ka Charlie Hebdo'd. Pariscope on haruldane väljaanne, mis annab teada erinevatest Pariisi kultuurisündmustest, aga peamiselt ostsin ma seda kinokavade pärast.  Pariisis on nii palju huvitavaid kinosid. Üks oli näiteks jaapani pagoodide stiilis, teine egiptuse püramiidide stiilis. Paaris kinos mängiti ainult vanu Hollywoodi filme. Cinématique mängis Charlie Chaplini filme iga pühapäev ja seal oli alati mitmeid filmifestivale toimumas. Ma nägin Pariisis ka filmi "Risttuules." Selle režissööri Martti Heldet kohtasin eelmisel aastal TIFFil.

Muidugi käisin ma palju muuseumides ja galeriides. Püüdsin kogu Louvre'i kunsti ühe päevaga ära vaadata ja avastasin, et seda on võimatu teha. Jõudsin sinna hiljem veel paaril korral. Ilu ja ajalugu on Pariisis kõikjal. 

1.mail tähistasin Pariisis oma kolmekümnendat sünnipäeva. Mu ema ja õde tulid kümneks päevaks külla. Meil oli koos nii tore. Olin selleks ajaks linnaga hästi tuttav ja oskasin neile näidata oma lemmikkohti. Jalutasime palju ja sõitsime rattaga erinevates linnaosades, käisime muuseumides, restoranides, kohvikutes ja muidugi tegime piknikke.

Foto:  Maarika Lepik

Jõudsime isegi ooperisse, Opera Bastille'isse, ja Palais Garnais'i balletti vaataama. Meil oli koos väga lõbus ja ma loodan, et ühel päeval, kui mul on tütred, saan nendega teha samasuguse reisi Pariisi.

Pariisi äärelinnades on suured ja keerulised probleemid. Vaesus ja nälg puudutavad inimesi tõsiselt. Seal on palju vargaid, eriti turul ja metroos - pead alati ettevaatlik ja tähelepanelik olema. Vargusi juhtub tihti, kuulsin nendest oma tuttavatelt ja peaaegu sattusin ise varguse ohvriks.

Tutvusin ka Eesti seltskonnaga Pariisis. See on üks äge ja vapper grupp inimesi, keda ma väga armastan. Sooviksin nii väga, et nad oleksid kõik siin! Nad olid väga uudishimulikud ja küsisid minu kanada-eesti kasvatuse kohta, kuidas ma oskan eesti keelt rääkida ja eesti ürituste kohta, mis toimuvad Torontos ja selle äärelinnades. Nad olid automaatselt minu sõbrad ja ma suhtlesin nendega sagedasti nende kuue Pariisis veedetud kuu jooksul. See oli ka väga hea eesti keele harjutus. Üldiselt, eestlased Pariisis kas õpivad või töötavad või siis on nende abikaasad prantslased ja neil on seal pered.

Foto- Maarika Lepik






Monday, 3 November 2014

VEMU KÄIS ÕNNITLEMAS 50. AASTAST EESTI ARHIIVI ÜHENDRIIKIDES

Tekst & fotod: Piret Noorhani

25. oktoobril toimusid Lakewoodi eesti kirikus suurejoonelised pidustused märkimaks Eesti Arhiivi Ühendriikides 50. tegutsemisaastat. Kokku oli tulnud ligi 50 inimest New Yorgist ja Lakewoodi ümbrusest New Jersey'st, mõned külalised ka kaugemalt. VEMUst olid kohale sõitnud peaarhivaar Piret Noorhani ja arhiiviassistent Kadi Kuivits.


VEMU Lakewood'is

Avasõnad lausus arhiivi juhataja Enda-Mai Michelson Holland. Tervitustega esinesid Maria Belovas Washingtoni Eesti Suursaatkonnast ja Eda Treumuth Lakewoodi Eesti Pühavaimu kogudusest. Kirjalikult saabunud tervitused luges ette arhivaar Ave Maria Blithe.


Arhiivi juhataja Enda-Mai Michelson-Holland arhiivikogusid tutvustamas

Seejärel paluti kõiki kohvilauda maitsma kringlit ja mustikakooki. Samal ajal sai vaadata põhjalikku väljapanekut Lakewoodi arhiivi erinevatest kogudest. See valmis arhivaar Ave Maria juhtimisel ja arhiivivabatahtlike kaasabil. Nagu väljapanekust selgus, leidub selles arhiiviks nimetatud institutsioonis küllaga ka museaale: kunsti, käsitööd ja muid pagulastele emotsionaalselt olulisi esemeid. Osta ja uurida sai Ferdinand Kooli koostatud mahuka “DP kroonika” ingliskeelset tõlget, mis arhiivi juubeliks trükivalgust nägi.

Lakewood'i arhiivipere pidupäeval

Seejärel oli aeg pikemateks ettekanneteks. Allakirjutanu tunnustas oma kõnes Lakewoodi arhiivi töökaid vabatahtlikke visaduse ja tulemusliku töö eest, andis edasi VEMU arhiivirahva ja Baltic Heritage Networki tervitused ning rääkis pagulastest ja sellest, millist rolli on täitnud kultuuripärandiga tegelemine eestluse säilitamisel. Stanfordi Ülikooli Raamatukogu balti kogude kuraator Liisi Esse tutvustas läänerannikul tehtavast kogumistööd. On julgustav, et USAsse on tekkinud veel üks Eesti-ainelisi materjale koguv, uuriv ja propageeriv keskus. Kahe aastaga on seal juba mõndagi saavutatud. Enda-Mai Michelson-Holland kõneles Lakewoodi arhiivi minevikust, olevikust ja tulevikust. Nagu paljudele ehk teada, on suur osa nende dokumendiarhiividest üle antud Immigratsiooniajaloo Uurimise Keskusesse Minneapolises. Siiski on Lakewoodis endiselt nii paberdokumente, türkiseid, fotosid, kunsti, audiovisuaalseid materjale kui esemeid. Kogude arendamiseks palgati 2013. sügisel arhivaar, misjärel on asjad reipalt edasi liikunud. Lakewoodi arhiivivabatahtlikud on olnud ka tegusad partnerid Baltic Heritage Network'i ettevõtmistes.

Huvilised said kaasa teha ringkäigu arhiiviruumidesse, tutvuda kogude ja käsilolevate töödega. Töö- ja muid jutte jätkus kohvitassi kõrvale pikaks ajaks. Kõik kokku jättis mulje, et 50-aastane Lakewoodi arhiiv paistab olevat jõudnud täisküpsuse ikka, peab tulevikuplaane ja toimetab agaralt. Jagugu neile ikka nutikaid ja usinaid inimesi ning raha kõigi plaanide elluviimiseks!

VEMU esindus külastas ka New Yorgi Eesti Maja, ajalehe Vaba Eesti Sõna toimetust ning Ellis Island'il asuvat immigratsioonimuuseumi. Kahjuks oli suletud ekspositsiooni see osa, mis tutvustab 1940.-1950. aastate immigratsiooni ehk siis eesti pagulaste Ameerikasse saabumise aega. Orkaan Sandy järel pole suudetud muuseumis nõuetekohaseid hoiutingimusi taastada, nii on osa ekspostsioonist endiselt kinni. Muuseum jättis sellest hoolimata imposantse mulje. Ajalooline hoonetekompleks ise on vaatamisväärsus. Tormine ja vihmane ilm andis elamusele emotsionaalset lisaväärtust. Rappuva ja loksuva laevaga saarele sõit pani vägisi mõtlema sellele, mida paadipõgenikud omal ajal läbi pidi elama. Ellis Islandi immigratsioonimuuseum on kindlasti üks paremaid kohti Ameerika Ühendriikide ajaloo tundmaõppimiseks ja selle riigi olemuse tabamiseks. Soovitan seda külastada kõigil, kes sinna veel jõudnud pole.


Immigratsioonimuuseum Ellis Island'il

Wednesday, 29 October 2014

VEEBINÄITUS BALTI PAGULASLAAGRITEST SAKSAMAAL

Tekst: Birgit Kibal, näituse Eesti osa üks koostajaid

Käesolev aasta tähistab 70 aasta möödumist tuhandete Balti riikide kodanike lahkumisest läände murrangulisel 1944. aastal. Kodumaalt lahkuti hirmust Nõukogude võimu ees, paljud põgenikud jätsid oma sünnimaa ja lähedased igaveseks maha.

Kui palju oli sel pöördelisel suvel ja sügisel lahkujaid Eestist, Lätist ja Leedust? Kuhu asuti? Kuidas Saksamaale jõudnud põgenikke koheldi? Mis organisatsioonid tegelesid pagulasküsimustega? Kas pagulasi sunniti kodumaale tagasi pöörduma? Millega laagrites tegeleti? Miks ja millal suunduti Saksamaalt edasi? Need ja veel paljud küsimused saavad sõnalise ja pildilise vastuse 9. oktoobril avatud veebinäitusel. Kolme Balti riigi koostöös sündinud väljapanek pakub pagulaslaagrite tegevusperioodi ülevaadet alustades laagrite rajamisest, rahvusvahelisest taustast ja igapäevaelust kuni laagrite sulgemise ja teistesse riikidesse ümberasumiseni.

Pagulaslaagrid ei olnud üksnes ajutised elukohad, vaid tutvustasid omal moel iga Balti riigi tavasid ja eluviise. Laagrites tegutsesid koolid, teatritrupid, orkestrid, balletirühmad ja koorid, samuti anti välja hulgaliselt trükiseid. Laagrites korraldati näituseid, laulupidusid, kontserte ja spordivõistlusi, tegutsesid käsitööringid ja viidi läbi kingseppade ja metallitööliste kursusi. Rõhutati tegevusi, mis aitasid säilitada rahvuslikku eneseteadvust.

Näituse veebilehel saab iga huviline tutvuda laagrielu kajastavate dokumentide, fotode ja ka mõne üksiku filmilõiguga. Eestit käsitlevad dokumendinäidised pärinevad Rahvusarhiivi kogudest, enamus fotodest Välis-Eesti Muuseumist. Näituse koostajad on tänulikud igale lahkele kaastöötajale ja toetajale.

Head lugemist ja vaatamist!

Veebinäitust saab vaadata siin.

UNRRA näidislaager Altenstadtis, arvatavasti 1947. aastal.
(VEMU FK_61-6)